Kuidas Jaotub Vesi Maal: Ülevaade Hüdroloogiast ja Veesüsteemidest
Vesi on üks meie planeedi kõige väärtuslikumaid ressursse. See varieerub nii koguse kui ka kvaliteedi poolest, mis muudab selle hüdroloogia keerukaks teaduseks. Hüdroloogia uurib vee tsüklit ja selle voolamist ning kuidas need protsessid mõjutavad meie maakera. Ühel viisil võib vett jagada kolme kategooriasse: maapealne, maa-alune ja atmosfääri. Siiski sõltub vee jaotus paljudest teguritest, näiteks kõrgusest, maastikust, temperatuurist ja sademete hulgast. Selles artiklis uurime üksikasjalikult, kuidas vesi jaotub Maal, selle mõjusid ja jätkusuutlikkust.
Maapealne vesi
Kõige nähtavam osa veeringluses on maapealne vesi. Maapealne vesi võib olla pinnases, vetes, jõgedes, järvedes, jääs, lumekihis, orgudes jne. Selle jaotus sõltub kliimast, suurematest sadudest ja muudest teguritest. Kuid seda mõjutavad ka saasteained, inimtegevus ja saastatud põhjavesi. Põhjavett leidub näiteks pinnasel ja veekihtides, mis on sügaval maa all.
Vee ringluse protsess sisaldab sademeid, infiltreerimist, taimestiku imendumist, rannikute kahanemist, leostumist ja aurustumist atmosfääri.
Sademed:
Sademed on vee tsükli lähtepunktiks, kuna see on peamine allikas vee liikumiseks atmosfääris. Sademeid võib olla mitut tüüpi, näiteks vihma, lörtsi, lund ja rahe. Oluline on märkida, et sademete hulk jaotuvad ebaühtlaselt üle Maakera. Kliimamuutused ja erinevused territooriumi laiuses, pikkuses ja kõrguses on peamised põhjused selleks.
Infiltreerimine:
Kui sademed satuvad maapinnale, imbuvad mõned tänu gravitatsioonile maapinnasesse või kivimitesse. Umbes kolmandik atmosfäärist sademetest jõuab vooluallikatesse, taimestikku ja kaevudesse, teine kolmandik aurustub ja ülejäänud vesi valgub mööda pindu – selline liikumismuster moodustab rändevee.
Taimed ja mulla imendumine:
Taimed võivad vett absorbtsiooniks kasutada. Pärast seda, kui taim on vee ära tarbinud, suunatakse järelejäänud vesi tagasi pinnasesse või aga imbub sügavamale pinnasesse sademete poolt. Mulla imendumine on samuti oluline tegur vee jaotuses, mis mõjutab asustust ja looduskeskkonda.
Rannikute kahanemine:
Kui veesädemed jõuavad rannikutele, loputatakse osa sellest ookeanidesse vooluga. Suurtes piirkondades võivad voolud muuta vee liikumist, moodustades loodeid ja lõunasid, mis mõjutavad keskkonnaalast migratsiooni ja ressursside ära kasutamist.
Leostumine:
Mõned veesetted on lahustunud materjalid, mis võivad kohe vooluvees suureneda. Näiteks võivad happelised sademed maapinda lahustada ja suurendada saaste kontsentratsiooni, mõjutades seeläbi vee kvaliteeti. Lisaks võivad ka kunstlikud orgaanilised saasteained kahjustada vooluallikaid keemilise reostuse kaudu.
Aurustumine:
Umbes kaks kolmandikku kogu sademetest hõlmab aurustumist, mis tähendab, et vesi muutub taas atmosfäärikeskkonnaks. Aurustumine on peamine viis, kuidas vesi hõljub ookeanide kohal ja riigipiiride taga. Kui vesi jõuab atmosfääri, nimetatakse seda veepaigaks.
Maa-alune vesi
Maa-aluse vee hoidmist iseloomustab gravitatsiooni poolt kivimitesse paigutatud vesi, mida nimetatakse riiklikuks veealaks. Kui veepooled on pinnale koorunud, jääb vesi läbipaistvatesse kivimitesse või süvistesse. Veevõtu tulemusel sügaval maapinnal, savipidelistes kivimites on vett hõlpsam tarbida ja karmides kivimites erinevalt. Põhjavesi voolab liiva- ja kruuskivimites kergemini, kuid see võib muutuda puhastamatuks, sest selle allikaks on saastunud pinnas.
Vee kaitse seisukohalt on maa-alune vesi kõige haavatavam saastatusele, kuna see on raskesti saavutatav ja tavaliselt mitte nähtav. Maa-aluse vee jaotumine sõltub kivimikihi sügavusest, nagu ka selle ladestumisest. Kuivade piirkondade hüdroloogiad on Maa-alune vesi piiril, kus põhjavesi on napp või isegi mitterakendatav. Seda tüüpi olukorrad tuleb lahendada põhjaveevarude, ümbritseva keskkonna ja veetarbimise olemuse põhjaliku uurimise abil.
Atmosfääri vesi
Atmosfäärinne vesi hõlmab vihma, purunemist ja muud sademeid, mis reisivad atmosfääris. Kõige ilmsemaks näiteks oleks kuumalaine ajal aurustumine maapinnast ja järgnev pilveprotsess, kus vesi kondenseerub ja koguneb. Iga pilv liigub ringi, muutes oma kuju, tihedust ja suurust, kuni see tormi ajal maapinnale langeb. Atmosfääris oleva vee hulk on madalam kui maapealne või põhjavee hulk.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et vee jaotumine Maal on keeruline ja selle jälgimine on vajalik. Kuidas me seda vett kasutame, mõjutab meie keskkonda, majandust ja inimeste tervist. Seetõttu on oluline mõista hüdroloogiliste süsteemide põhitõdesid ja vee kogust, et tagada sellise varu säästliku kasutamine pikas perspektiivis.
Loetleme kokkuvõtteks erinevaid kategooriaid, millest vesi maapealses, maa-aluses ja atmosfääris koosneb:
1) Maapealne vesi – vetes, jõgedes, järvedes, lumes ja jääs, orgudes ja varrastes.
2) Maa-alune vesi – gravitatsiooniga kivimitesse paigutatud vesi, mida nimetatakse riiklikuks veealaks.
3) Atmosfääri vesi – vihma, lumi, purunemine ja muud sademed, mis liiguvad atmosfääris.
Vee jagunemine sõltub paljudest teguritest, nagu saasteained, inimtegevus ja saastatud põhjavesi. Vee jaotumise uurimine ja jälgimine on vajalik selle tagamiseks, et vett saaks kasutada säästlikult ja jätkusuutlikult. Loodame, et see juhend oli informatiivne ja hariv.