KES LEIUTAS JALGRATTA
Jalgrattad on tänaseks igapäevased kaaslased ja paljud inimesed kasutavad neid sõiduvahendina igapäevaselt. Kuid, kas teadsid, et esimene jalgratas leiutati juba rohkem kui 200 aastat tagasi?
Jalgratta leiutamise ajalugu on värvikas ja huvitav ning selles toimus mitmeid muutusi ja uuendusi. Tänapäeval tundub jalgratta leiutamise kontseptsioon küllalt lihtne – kaks ratast, raam ja pedaalid, kuid sellisena ta alguses välja ei näinud.
Üldlevinud arvamuse kohaselt sai jalgratta leiutamise protsess alguse 1817. aastal Saksamaal. Sellel ajal tekitasid teeolud inimestele palju muret – sillutamata teed ja koprapõõsad tegid liiklemise peamiselt hobuste ja vankritega keeruliseks ning sellest tekkis vajadus uue liikumisvahendi järele. See ajendas ka Saksa leiutajat Karl von Drais’t, kes töötas Badenis metsinsenerina. Drais mõtles välja masina, mida ta nimetas “juhtivõruks” (“laufmaschine”), mis kujutas endast kahte ratast, mis olid omavahel pulkade abil ühendatud. Rattaid juhtis inimene oma keha kaldumise abil, spetsiaalseid pedaale veel ei olnud.
Juba sama aasta hiljem oli Drais’il valmis märksa kaasaegsem mudel, mida tuntakse ka jooksulauana (“Draisine”). Jooksulaud oli praktilisem ja kergem kui esialgne võru, kuid polnud veel ühestki jalgrattast sarnane. See mudel meenutas pigem lameda võrega korvi, milles inimene seisis ja end liigutas. Jooksulaua esirattal oli ka rooli meenutav käepide, mis võimaldas juhil masinat suurema täpsusega suundadesse juhtida. Drais’i leiutisele oli iseloomulik kiirus, kuid selleks oli vaja suurt füüsilist jõudu.
Englannikindrali jalgratas ja pedaali leiutis
Kuid samaaegselt pilgutasidgi teised innovaatorid juba ka silma iseenda leiutatud jalgratastele. Inglismaal sai esimeseks jalgrattaeksperimendiks 1820. aasta paiku Norfolkis kirurgi Sir George Cayley poolt loodud mudel, millel olid nelikümmend tolli läbimõõduga ratast. Tema eesmärk oli luua masin, millel oleks mugav liigelda ka pikematel distantsidel, sest jalgrattaga algne sõiduvahendi idee minusuguses inimese kehal kurnava kehalise tegevusega oli vahepeal juba kaduma läinud. Sir Cayleyle ongi paljud tunnustanud kui paelavaid jalgratta kujundusi.
Kuid tõeline tehnoloogia läbimurre jalgratta välimuses toimus hoopis hiljem. See sündis 1860. aastatel, kui Guy Hospitali kirurg Eugene Meyer ja Inglismaal sündinud Smith Stanley, rajasid lihtsamate lenksude, pedaalide ja ratastega uue ratta, millest sai peagi tuntud jalgrattamudel, tuntud kui Penny-Farthing. See mudel oli oma aja kohta ülimalt kallis, kuigi tema tootmiskulud pidid väikesed olema juba sellepärast, et ta oli masinaehituses edusammude näitlikustamiseks sobiv. Bakterioloogide Bernardi ja Carruetetti tillukesed fotograafilised optilised süsteemid ja muud optilised instrumentide mehhanisme linnulennult jälgimiseks pakkusid… näitlikke näiteid.
Kuid peamine uuendus, mis jalgrattamaailmas toimus, oli pedaalivända leiutamine. Pedaalivänt on masin, mida kasutatakse jalgratta jõudlust suurendamiseks inimese jalalihaste abil. Selle leiutas telegraafijuh Daniel Cooper 1863. aastal ja see revolutsioneeris jalgratta lähenemisviisi. Pedaalide liikumine muutus vabamaks ja sellest sai ühtlasi ka peaaegu päris kaasaegse jalgratta eelkäija.
Jalgratta edasine areng
Pedali leiutamine ja rakendamine oli jalgratta jaoks suur samm edasi. Sellest ajast alates hakkasid inimesed mängima jalgrattaga, lisades sellele erinevaid tarvikuid, nagu lampi, signaallampi ja istmeid. Jalgratta areng jätkus kiiresti. 1885. aastal patenteeriti esimesed õhkkummiga jalgrattad ning juba 1900. aastal sai esmakordselt tuntud inimene, Charles S. Linbergh lausa reklaamilepingu, et reklaamida jalgratta kui ohutut ja tervisesporti sobivat sõidukit.
Jalgratta disaini edasine areng võimaldas inimestel end mugavamalt ja effektiivsemalt liigelda. Üha rohkem jalgrattaid hakkas sisaldama rohkemhameleoni otsele spontaanset disaini innovatsiooni erinevates osades ja see tekitas jalgrattamaailmas tõelise pöörde.
Jalgrattamaailmas toimuvad ka tänapäeval olulised uuendused. Tänapäevased jalgrattad on täis uusi funktsioone ja tehnoloogiaid, mis võimaldavad inimestele täiesti uut kogemust. Moodsates jalgratastes on mitmeid funktsioone, mis muudavad nendega sõitmise palju lihtsamaks ja mugavamaks – näiteks võimsad pidurisüsteemid, integreeritud navigatsioonisüsteemid, automaat-transmissiooniga süsteemid ja paljud teised.
Kokkuvõtteks võib öelda, et jalgratta leiutamine on olnud pikk ja huvitav protsess, mis on kogenud mitmeid muutusi ja arenguetappe. Tänapäeval on jalgrattad muutunud meie elus väga oluliseks ja lahutamatuks osaks. Tuleb rõhutada, et jalgrattamaailm jätkab ka tänapäeval oma arengut ning innovatsioonidele pole veel lõppu näha.