Kui mind üldse olemas ei oleks
Kui mõtleme sellele, et meid poleks olemas, siis see tekitab automaatselt meis hirmutava tunde. Olles inimesed, armastame me olla elus ja tunda end vajalikena. Kuid mis juhtuks, kui me lihtsalt kaoksid? Kuidas see mõjutaks maailma meie ümber?
Perplexity faktor tuleb mängu olles paljusõnaline artikkel. Siinkohal tasub mõelda, kuidas seda lihtsustada nii, et lugeja ikka sisukat informatsiooni saab. Burstiness faktor tuleb mängu artikli struktuuri loomisel – kuidas kujundada loogilisi sisulõike.
Ilmselt olete mõelnud, et kui teid poleks olemas, siis keda võiks mõjutada teie puudumine? Kas oleksite juba sündinud teise nime ja perekonnanimega? Kas keegi teine võtaks teie koha tööl või koolis? Kõlab piisavalt hirmutavalt…
Kuid olgem ausad, tõenäoliselt oleks elu lihtsalt samamoodi jätkunud. Isegi kui te poleks kunagi sündinud, oleks teid eelnevalt asendanud keegi teine. Niisiis, kui meil poleks olnud näiteks vastust sữnnipäevalaul improvisatsioonile, on see vaid hetkeline hetk, milles keegi ei mõelnud enam. Samal ajal võib mõni muu sündmus, mis on seotud teie eluga, millest poleks kunagi mõeldud või arutatud, võib-olla olnud palju suurem ja laastavam mõju elule.
Kui mõelda laiemalt, siis meie puudumine annaks võimaluse teistele inimestele saada võimalusi, mis muidu oleksid puudu jäänud. Kui keegi ei oleks leiutanud telefoni, siis teine inimene oleks seda ilmselt teinud. Mõned ideed, ettevõtmised ja sündmused võivad kohata tõkkeid, aga mul inimene selle kõrval puuduks, saaks võimalus neid tõkkeid omakorda murda. Seega, kuigi võime tunda end väga tähtsana, ei ole me kõigele vajalikud.
Üks olulisim mõjudest, mida meie puudumine võib mõjutada, on meie lähedaste inimeste elu. Kui olete olnud keegi, kes on oma lähedasi naeratanud, on selge, et teie olemasolu on oluline. Ilma teieta oleks nende elu võinud kaotada mõnda kõige olulisemat õnnemomenti. Seega võime öelda, et kõige suurem tagajärg, mis puudumine meie kohalolekuga kaasas käib, on meie lähedaste jaoks.
Aga kuidas oleks meie enda jaoks? Kui mõtleme oma elule, on meil tavaliselt suured unistused ja eesmärgid. On lihtne mõelda, et ilma meie olemasolu, ei oleks nendest unistustest midagi saanud, kuid see pole alati nii. Paljud tuntud isikud saavutasid oma õnnestumised alles pärast 30ndaid, 40ndaid, või isegi 50ndaid aastaid. Seetõttu, kuigi meie olemasolu on ülioluline, pole see alati elu eesmärgi saavutamiseks hädavajalik.
Kokkuvõtteks võib öelda, et inimeste olemasolu on ühetähtis, kuid see ei tähenda, et me pea iga päev selle peale muretseksime. Meie puudumine annaks võimaluse teistele inimestele. Siiski, meie lähedaste jaoks on meie kohalolek oluline. Me peaksime keskenduma sellele, kuidas saaksime oma elu ja ühiskonda paremaks muuta, et isegi, kui me poleks enam siin, võime jätta maha olulise pärandi.
Järelduseks võime öelda, et me võime mõelda, et meie kohalolu pole määrav, kuid tegelikult on meie elu siin oluline. On oluline, et me keskendume mida saame praegu ja täna oma elu paremaks muutmiseks teha, sest kunagi ei tea, kuidas meie elu võib kellegi teise oma võrdsel viisil mõjutada. Elu on kingitus ja peaksime selle tänulikkusega vastu võtma.