Meie kultuuris on kirjalik sõnastus olnud alati väga oluline. Aga millal hakati üldse esimest korda kirjutama? See on huvitav küsimus, mis pakub uurijatele ja ajaloohuvilistele palju võimalusi süveneda minevikku ja avastada vanu tavasid, mis aitavad tänapäeval ikka veel meie elu mõjutada.
Kirjaliku sõna kasutamine on inimkonna ajaloos olnud hämmastavalt pikaajaline. Me teame, et esimesed hieroglüüfidega märgistatud tekstid pärinevad Egiptusest umbes 3200 eKr. Sarnaseid sõnalisi kunstiteoseid on leitud ka Mehhikos (Olmeci kultuur) ja Hiinas (Shang dünastia) sama ajaloo perioodi kohtadest.
Euroopas hakati kirjutamisega siiski tegelema hiljem, umbes kuuendal sajandil eKr. Enne seda ei kasutatud sõnadega kirjutamist, sest inimesed ei tunnetanud veel selle võimaluse tähtsust. Oluline oli pigem suuline suhtlus ja pärimuslik pärandamine.
Kreeka keele klassika perioodil (viies kuni neljas sajand eKr) hakati aga kirjutama sõnu keerulisematel ja filosoofilisematel teemadel. Nii sündisid esimesed kirjutamisvormid nagu ajalugu, filosoofia ja ilukirjandus.
Siiski ei olnud sel ajal kirjaoskus veel üldine. Inimesed, kes kirjutasid või said lugeda, olid suhteliselt haruldased. Ainult eliit teadis, kuidas kirjutada ja lugeda.
Seejärel jõudis kirjaoskus Euroopas jõudsalt rahvale. See oli kestva õppimise tulemus, mistõttu kirjaoskus levis nii tavaliste inimeste kui ka koolihariduse läbi. Kirik oli üks peamisi edasiviijaid, kuna see tahtis, et kõik inimesed saaksid pühakirja lugeda ja seega jumalikkusele lähemale jõuda.
Tänapäeval on kirjasõnaline suhtlus asendunud üha enam suulisega, eriti tänu tehnilisele arengule ja meediale. Veebilehed, sotsiaalmeedia ja e-kirjad on asendanud kirju paberil. Siiski on kirjaline kommunikatsioon endiselt väga oluline ja seda nii ametikeskkonnas kui ka eraelus.
Kokkuvõtteks võib öelda, et suuliselt suhtlemine oli enne kirjalikku suhtlust. Kirjutamise kasutamine käis osa haritud eliidi kaaslana ning sellel oli piirav mõju kirjaoskuse laialdasemale kasutusele võtmisele. Tänapäeval on kirjalik suhtlus endiselt oluline ja see on tahkel kohal ametlikes ülesannetes ja isiklikus suhtluses.