Mis saab peale surma: Elu pärast surma
Elu peale surma on olnud inimeste mõtteis või uskumustes juba sajandeid. Kuna surma ja surmajärgse elu olemus on üks suur müsteerium, siis on ka rahu või lootus elu peale surma üks peamisi teemasid, mida ajalooliselt on uuritud ja arutatud. Selles artiklis uurime põhjalikult, mida saab peale surma juhtuda.
Mis on elu peale surma?
Kõigepealt on vaja määratleda, mida mõistame elu peale surma all. Tavaliselt seostatakse sellega lõputut eksisteerimist pärast elu lõppu. Arutelu selle üle, kas selline eksisteerimine on võimalik või mitte, on kestnud aastasadu.
Esiteks, on inimesi, kes usuvad religioossetesse õpetustesse ning nende järgi eksisteerib peale surma paradiis, põrgu või mõlemad. Sellisel juhul sõltub inimese saatust elu jooksul tehtud tegudest. Parematest tegudest ja heategevusest tulvil elu toob kaasa paradiisi. Halvemad teod aga viivad inimese põrgusse.
Teised usuvad, et elu peale surma tähendab hingelise energiaga ühinemist. See energiavool püsib igavesti, kuid puudub füüsiline keha ega iseseisev teadvus.
On ka selliseid inimesi, kes ei usu elu peale surma. Nad arvavad, et surm on lõplik ning peale seda kaob ka kogu kontseptuaalne olemasolu.
Mida teevad teadus ja meditsiin elu peale surma uurimisel?
Teaduslikes ringkondades peetakse elu peale surma uurimist palju keerulisemaks kui religioossete seisukohtade uurimist. Teaduslik lähenemine hõlmab katsetamist ja protseduure, mida ei saa kasutada hingelise energia uurimisel.
Kuid teaduslikud uuringud selles valdkonnas on käinud pikka aega. Peale surma kliinilise uuringu ajal langeb inimene koomasse. Kui inimene ärkab koomast, siis võib ta rääkida oma elamusest surmajärgses seisundis, kui ta on näinud tavalisest reaalsusest erinevaid asju. Kuid vahepeal on andmed väheusutavates kogustes.
Meditsiinipraktikas on elu peale surma uurimine keskendunud surma diagnoosimisele ja sellega kaasnevate probleemide ravile. Paljude tervishoiutöötajate jaoks on raske otsustada, millal kliiniline surm on aset leidnud – kuidas ühendada füüsiline surm surmaga, mis põhineb hingelise eksistentsi teoorial.
Elu peale surma ideed kultuurides
Elu peale surma ideed leidub kõigis maailma kultuurides. Religioossed uskumused erinevad maailma eri paigus.
Paganlikud kultuurid arvasid, et pärast surma lähevad inimesed oma rahva vaimumaailma ja saavad seal edasi eksisteerida.
Juudi traditsioonidesse kuuluvas usus räägitakse pärast surma ootavast taeva või kohtumõistmisest.
Hinduismis ja budismis usutakse taassünni teooriasse. See tähendab, et pärast surma löövad inimesed täielikult lahti oma füüsilisest kehast ja sündivad uuesti maailma, mis põhineb nende elamuste karmal.
Kristlased usuvad, et füüsiline surm ei ole lõplik, kuid kõik inimesed elavad kas igavesti pärast või kogevad igavese surmaõuduse.
Ühelt poolt on arvamused erinevad, kuid erinev kultuurilisest seisukohast elu peale surma uurimine näitab ka inimese külgetõmmet igavese elu ja eneseteostusse alates keha surmast.
Kuidas mõjutab elu peale surma meie maailma vaadet?
Mitmed religioossed kogukonnad arutavad elu peale surma vastuvõtvat traditsiooni. Kultuuris, kus inimesed toetuvad erilistele uskumustele ja uskumuste süsteemidele, võib võtta ebakindel seisund, kui surmaga kaasnev eksistentsi ja elu lõplikkus on seotud saatuse, tuleviku ja igaviku küsimusega.
Elu peale surma idee on loonud ka palju kujuteldavaid maailmasid, pühadusi ja loodud palju kangelaslikke karaktereid. Mõned inimesed on pühendunud erinevatele religioossetele ja vaimsetele uskumustele, et saavutada isiklikku vastust elu peale surma küsimustele. Selle tulemusena on paljud usku suhtunud skeptiliselt. See seisukoht võtab esile, et selline eksistentsipunkt nagu elu peale surma seab kahtluse alla paljud elus eri nähtused – kas me oleme kõik vaid kujuteldavad tegelased suures mängus.
Kokkuvõte
Kuigi mõningaid seisukohti on palju rohkem uuritud kui teisi, usuvad inimesed olemasolu pärast surma erinevatel põhjustel. Teaduses, meditsiinis ja religioonis on uuringud kestnud sajandeid. Kuid tänapäeval loovad paljud inimesed oma oma idee elu peale surma kohta. Nendel inimestel on enamasti usk antud asjaolule, et nende olemasolu kestab lõpmatuseni, mis võib olla ka loogiline argument, et sellega oma elu muuta või edasilevenemiseks paremini valmistuda.
Tuleb aru saada, et teaduslik lähenemine elu peale surma uurimisel on keerukas ja seda pole lihtne kindlaks teha või tehniliselt mõõta. Sellepärast on paljud usuvad inimesed leidnud oma eksistentsipunkti kultuuriliste, religioossete ja vaimsete seisukohtade järgi. Sellegipoolest on elu peale surma teaduslik uurimine märgatavalt kasvanud ning edasine arutelu teemal võib viia erinevate teaduste ja kultuuride suhtes pärast surma täiesti uute tegevuspunktideni.