“Kui poissmees mina olin” – Ajatu lugu noorusest ja armumisest
Kui rääkida noorusest ja armumisest, siis peaaegu igaühel on selle kohta midagi öelda. See on aeg, mil avastad maailma ja iseennast ning siis äkki märkad kedagi, kes paneb su südame kiiremini lööma. See võib olla nii hirmutav kui ka põnev aeg, aga üks asi on kindel: see jääb sulle alatiseks meelde. Seda tunnet kirjeldabki minu lugu “Kui poissmees mina olin”.
Nooruses oli minu jaoks kõige tähtsam sõbrad ja lõbutsemine. Olime alati koos ja teineteise seltskonnas tundsime end vabalt. Ühel päeval aga kohtasin ma oma unistuste tüdrukut. Ta oli ilus ja intelligentne, kuid väärikas. Miski temas köitis mind niivõrd, et ma tahtsin temaga rohkem aega veeta ja teda tundma õppida.
Kuna ma olin sel ajal veel üsna ebakindel, ei julgenud ma talle kohe öelda, mida ma tunnen. Meie kohtumised piirdusid vaid lühikeste vestlustega, mis hoidsid meis mõlema huvi üleval. Ta muutus minu jaoks tõeliseks väljakutseks ja ma otsustasin, et pean talle kindlasti oma tunded avaldama.
Ühel päeval kutsusin ta endaga jalutama ja see oli mu üks parimaid otsuseid. Töötasime koos projektis ja kohvikus istudes rääkisime kõigest ja mitte millestki. Meie jututeemad ei pidanud üldse olema seotud projekti või kooliga. Tundsime end mõnusalt ja meie vestlused muutusid järjest pikemaks.
Pärast seda jalutuskäiku olin juba kindel, et ta on minu jaoks õige inimene. Tema jätmata muljet ei saanud ma enam sellega midagi teha. Ühel päeval otsustasin, et pean talle siiski oma tunded avaldama. Kohtusime taas kohvikus ja esitasin talle küsimuse: kas ta tahab minuga kohtingule minna?
Nähes teda muutusin närviüleannetuks ja kogu mu keha hakatus väriseama. Ootasin vastust ja lõpuks ta ütles JAH. Ma ei saanud oma õnne uskuda. Pärast seda muutus kõik – minu elus oli üks tähendusrikas inimene juures ning ma tundsin end tugevana. Me hakkasime koos rohkem aega veetma ja mu arvates oli see siiani minu elu parim aeg.
Kuid nagu elus ikka, siis tekivad alati takistused. Meie suhe muutus keeruliseks ja me polnud enam nii kindlad, kas see on ikka õige asi. Lõpuks tunnistasime, et peame ajuti teed lahkuma. Tõde on aga see, et ma pole teda kunagi päriselt unustanud. Kõik need mälestused ja tunded on alati minus olemas – see on armastus, mis kestab igavesti.
Kui sa ka lugedes end tagasi oma esimese armastuse juurde kujutled, tunned ehk samasugust soojust ja armastust. Need tunded, mis su hinges tekivad, on see, mida ma tahan selle jutuga edasi anda. Elus on alati komistuskive, kuid nende kõrval seisab ka armastus – need kaks käivad koos. Lihtsamalt öeldes: mine ja võta maailm enda jaoks, aga ära kunagi kaota südant suunast.