Kui Vanalt Saab Laps Otsustada
Laste areng on keeruline ja mitmetahuline teema. Vanemad, õpetajad ja teised hooldajad vastutavad laste elus paljude otsuste tegemise eest, kuna lapsed ei ole veel täielikult küpsed ega suuda enda eest piisavalt hoolitseda. Kuid on oluline mõelda sellele, millal lapsed peaksid saama ise otsuseid langetada. Siin on mõned arutluskäigud selle kohta, millal laps peaks saama iseseisvamalt otsustada.
Vanus on üks oluline faktor, mis mõjutab lapse võimet otsuseid teha. Väikesed lapsed ei pruugi olla piisavalt küpsed, et mõista oma otsuste tagajärgi. Kui nad on liiga noored, võivad nad otsuseid teha vaid impulsiivselt, kuna nad pole piisavalt arenenud, et teha ratsionaalseid otsuseid. Vanemad peavad aitama lastel arendada oma otsustusoskusi nii, et nad saaksid järk-järgult üha rohkem vastutust võtta oma elu eest.
Vanuse piiriline määramine, millal laps peaks saama ise otsustada, võib olla keeruline. Iga laps on erinev, kuid üldiselt on üleminek ühest eluetapist teise iseenesest järk-järguline ja tavaliselt selgepiiriline või sel ajal on lapse mõtlemine teatud viisil sisse seatud. Mõned olulised sündmused, mis võivad aidata lapsel liikuda iseseisvuse suunas, on näiteks kooli minek, puberteedi algus ja juhilubade saamine. Need kogemused aitavad lastel arendada oma mõtteviisi, suuremat vastutusevõimet ja otsustusoskusi.
Teine oluline tegur, mis mõjutab, millal laps peaks saama ise otsustada, on küsimus, millist tüüpi otsuseid on ohutu anda lapse kätte. Lapsed peaksid saama otsustada oma huvide ja vajaduste osas määravatel aspektidel nagu oma toitumine, riietus, sõprade valimine ja mängude valimine. Vanemad võivad lubada, et laps otsustab, kas ta tahab õppida või mitte, kuid see sõltub lapsevanema veenmisoskusest, et õppimine või harimine on lapse kasvamise seisukohalt kasulik. Laste kohustuste osas, nagu koolitööde tegemine, tuleb välja töötada kompromiss, kus laps saab kaasa rääkida, kuidas ta oma aega haldab.
Vanemad peavad siiski jälgima, et laps ei satuks kahjulikku keskkonda, sotsiaalsetesse rühmitustesse või tõsistesse ohtudesse. Näiteks võib mõningate kaupluste müügiesindajatega suheldes mõjutada lapsi ostma asju, mida nad pole tegelikult vaja. Või kui laps tahab kellegagi kohtuda, kellest vanematel pole aimugi, võivad olla ohtlikud tagajärjed. Kõikides nendes olukordades peaksid vanemad lapsega rääkima enne otsuse tegemist, et laps saaks aru oma otsuse tagajärgedest.
Laste kasvades tahavad nad rohkem iseseisvust ja vastutust. Eesmärk on siiski aidata lapsel endaga igapäevaselt hakkama saada, aidata tal teha vastutustundlikke valikuid oma elus ja toetada selles vajadusel. Vanemad saavad aidata lastel saavutada elulisi oskusi, nagu rahaline planeerimine, tervisliku suhte säilitamine ja enesehoolitsus. Kui laps saab aru, millised otsused on tema vastutus, arendab ta ise otsuseid tegema, laiendades sel moel oma võimeid ja oskusi.
Kokkuvõtteks peaks iga vanem leidma enda lapse arengu seisukohast kõige õigema aja, millal ta saab hakata ise otsustama. Lapse küpsus ja ohutus peaksid olema siinjuures alati esmatähtsad. Laps peaks õppima olema vastutustundlik kõigis olukordades ning samuti õppima, et otsuste tegemine on osa tema igapäevaelust. Laste arenguetappidele ja indiviidile vastavalt tuleb eraldi otsustada, kui palju vastutust või iseseisvust anda, kuid alati tuleb oma otsuseid ja valikuid läbi mõelda, et tulevikus poleks negatiivseid tagajärgi.