Mis aastal ilmus esimene eestikeelne raamat?
Eesti keel on üks vanimaid kirjakeeli maailmas, ulatudes tagasi aastasse 1525, mil ilmus Martini Lutheri katekismuse tõlge. Kuid kui rääkida esimestest eestikeelsetest raamatutest, siis peame tagasi minema veel enam kui sajand tagasi, aastasse 1632.
1632. aastal ilmus Tallinna linnakirjastuses Johann Koelli tõlgitud “Abckiria” ehk õige usu alus, mis võib consideradetada esimeseks eestikeelseks raamatuks. Raamat oli mõeldud eeskätt lastele, õpetamaks neile lugemist, kirjutamist ja usulist haridust, kuid samas peegeldas see ka tolleaegset elustiili ja maailmavaadet.
“Abckiria” oli 24-leheküljeline ja välja antud trükiväinas. Raamatut illustreerisid lihtsad, kuid värviküllased joonistused ja see oli kirjutatud must- ja valges kirjas. Kuigi tänapäeval tundub see väga lihtsana, oli “Abckiria” tol ajal silmapaistev saavutus, sest kirjaoskuse üldlevinud olemine oli alles arengujärgus ja raamatuid avaldati väga vähe.
1637. aastal ilmus uus eestikeelne raamat “Piibli seletus Markus Kantsleri poolt”, mille tõlkis pastor Johann Gutslaff. Raamat oli mõeldud kristliku hariduse levitamiseks Eestis ja Liivimaal, ning sellest sai esimene täielik eestikeelne Piibel.
17. sajandi lõpus hakkasid ilmuma ka teisi raamatuid, mis puudutasid peamiselt usku, haridust ja kirjaoskust, nagu näiteks Johan Hornungi “Metoodiline eesti keele õpetus” (1684) ja Jakob Kuke “Rõõmusõnum Jeesusest Kristusest” (1693).
18. sajandi alguses ilmusid Eestis ka esimesed eestikeelsed kooliõpikud, nagu näiteks Matthias Johann Eiseni “Esthländisches tolle-und bauren-lexicon” (1715) ja Jüriöö ohvriks langenud vaimuliku Joakim Ammose “Kix ehki elementari” (1721). Need õpikud aitasid kaasa eesti keele ja kirjaoskuse arengule, ning nende põhjal hakati koostama ka eesti keele grammatikat.
19. sajandi alguses hakkas Eestis ilmuma palju ajalehti ja ajakirju ning nende kaudu levitati ka kirjaoskust ja kultuurilisi väärtusi. Samal ajal ilmus ka palju ilukirjanduslikke teoseid, nagu näiteks Friedebert Tuglase “Väikesed vanameeste lood” (1915) ja Eno Rauda “Naksitrallid” (1962), mis pakkusid lugejatele nii meelelahutust kui ka filosoofilisi mõtteid.
Kokkuvõttes võib öelda, et esimesed eestikeelsed raamatud olid mõeldud peamiselt kirjaoskuse ja usulise hariduse levitamiseks, kuid samas peegeldasid ka tolleaegset elustiili ja maailmavaadet. Nende raamatute väljaandmine oli murranguline saavutus eesti keele ja kirjanduse ajaloos ning aitas kaasa eesti rahvusliku identiteedi kujunemisele. Täna on eesti keelest saanud rikas ja mitmekülgne keel, milles ilmub igal aastal palju uusi raamatuid ja millelt on tõlgitud palju maailmakirjanduse tippteoseid.