Kui inimene sureb
Maailm oleks lihtsam, kui me saaksime igaveseks elada, kuid kõigil meist on surmaga kokku puutumine. Olgu see lähedase inimese surm või iseenda oma, surm on loomulik osa elust, mis puudutab meid kõiki varem või hiljem. Selles artiklis uurime, mis juhtub, kui inimene sureb.
Sissejuhatus: Mis on surm?
Surm on bioloogiline protsess, milles keha lõpetab toimimise. See tähendab, et süda lakkab löömast, hingamine peatub ja ajutegevus lakkab. Enamikul juhtudel on surm seotud haiguste, vanuse või traumaga. Surm ei ole midagi mõistatuslikku ega hirmutavat, kui mõistame selle bioloogilisi protsesse.
Peamised bioloogilised protsessid, mis toimuvad surma ajal
Kui inimese ajutegevus lakkab, siis peatuvad ka tema südame ja hingamise funktsioonid. See tähendab, et veri enam kudedesse ei voola, mis omakorda põhjustab elundite lagunemise, kuna neid ei varustata enam hapniku ja toitainetega.
Surmaprotsessist tulenevad füüsilised muutused
Surmaga kaasnevad füüsilised muutused sõltuvad sellest, kuidas inimene sureb. Kui surm tuleb raskete haiguste tõttu, võivad füüsilised muutused võtta mõhkugi aega. Kui aga surma põhjus on näiteks peaaju verejooks, siis võivad füüsilised muutused ilmneda väga kiiresti.
Infarkti tõttu tekib inimesel valurik tunne, millele järgneb hingamise ja pulsi peatumine. Seejärel keha lõdvestub ja lakkab toimimast. Kehatemperatuur hakkab langeema, mis võib võtta tunde või päevi. Kehas toimub aeglaselt mäda tekkimine, mida nimetatakse ka lagunemisprotsessiks. Lagunemisprotsessi ajal tekivad kudedes gaasid, mis põhjustavad kehale iseloomuliku lõhna.
Sellega seoses on oluline meeles pidada, et keha on kuulunud elule, mis tuleb lahkamisprotsessi kaudu uuesti tagasi eluringi.
Mis juhtub surma hetkel?
Erinevate religioonide järgi on surm erinev, kuid bioloogilisest seisukohast on surm füüsiliste funktsioonide lakkamine. Surmaga kaasneb sageli kogemus, et inimene hakkab “läbima pimedat tunnelit”. See nähtus võib olla seotud aju aktiivsuse järkjärgulise kadumisega.
Peale surma on inimesel võimalus elama jääda annetuse või uurimisvõimaluse kaudu. Annetajad annavad oma organid haigetele inimestele, kes neid vajavad, samas kui uurimisvõimalused võivad aidata meditsiiniteadlasi õppida surmajärgseist protsessidest.
Lõppkokkuvõtteks
Surm on osa kõikide meie inimlikest kogemustest. Kuigi me kõik kardame seda, tuleb meeles pidada, et bioloogiliselt on see eiratav. Sedakaudu võib inimene elu lõppedes anda võimaluse, et tema organid saavad teistele elu päästmiseks ning kõhklemata eri elualadel tegutsejate kogemuste laiendamiseks. Hea on mõelda positiivsele panusele, mida suudame pärast elu jätta.