Kuidas leiavad rändlinnud õige tee
Rändlinnud on põnev avastus igaühele, kes neid kohates neist huvituvad. Üks nende huvitavamaid omadusi peitub selles, et nad suudavad edukalt leida õige tee oma vahepealsetest talvitusaladest ning pesitsusaladest. Selleks kasutavad nad teadmisi ja oskusi, mida neil on õnnestunud koguda sajandite jooksul ning mida on võimalik jälgida tänapäeval. Selles põhjalikus artiklis kirjeldamegi, kuidas leiavad rändlinnud õige tee olenemata sellest, kus nad parasjagu asuvad.
Mõistmaks, kuidas leiavad rändlinnud oma tee, tasub kõigepealt pilk heita Läänemere linnustiku elukäigutsüklile. Suvel pesitsevad linnud aladel, kus toit on rikkalik ning tingimused sobivad nende paljunemiseks. Tihti on nende pesitsusalad kaugel Põhja- või Arktika piirkonnas. Siis aga, kui saabub sügis, siis peavad linnud minema mujale, sest neil pole enam piisavalt toitu või tingimused enam sobilikud. Siis liiguvad nad talvitusaladele, mis asuvad lõunapoolsemates piirkondades.
Rändlinnud ei liigu lihtsalt igal ajal ja igas suunas, vaid neil on üks kindel siht ja üks kindel marsruut. Kuidas nad aga õiget sihti ja marsruuti valida suudavad? Sellel on mitmeid põhjuseid.
Linnud navigeerivad looduslike näitajate järgi
Esiteks kasutavad rändlinnud naturaalset orientiiri. Võtame näiteks rannikulinnud. Nad suudavad jälgida veetaseme muutusi või kasutada vee peegeldusi, mis annavad neile märku, millises suunas ookean asub. Üldisemaltki on looduslikud märgid suunavad, näiteks maamassiivid, teatud ilmastikunäitajad või tähtkujud. Tähistaeva kasutamine toonitub paljude lindude puhul, kes rännates öösiti tähtede järgi liiguvad. Näiteks tuvide puhul kasutatakse hõredat kustutatu valgust, mis langetatakse taevalaotusele, kui inimesed öösiti linnast lahkuvad.
Linnud kasutavad magnetväljasid ja päikese asendit
Teiseks kasutavad linnud magnetväljasid ja päikese asendit. Paljud linnud teavad vaistlikult, et päikeseloojang ja -tõus on ida ja lääne suuna märkimiseks kõige selgemad. Magnetväljade kasutamine on tunduvalt keerukam, kuid kõik viitab sellele, et linnud suudavad ära tunda Maa magnetilise lõunapooluse suuna ning orienteeruda kirdesse-mittemagnetiliste tsooni kaudu. See on kasulik võime eriti öösel liikuvatele lindudele, kes ei näe ümbritsevat keskkonda sellisel moel nagu päeval.
Linnud kasutavad mällu salvestatud andmeid ja naabrite tuge
Lisaks kasutavad linnud ka mällu salvestatud andmeid. Paljud linnuliigid tunnevad end hästi oma pesitsus- ja toitumisalal ning nad võivad selles piirkonnas orienteeruda ilma, et nad peaksid tavapärast marsruuti kasutades muid vahendeid kasutama. See võime on väga kasulik nii territooriumi kaitsmisel kui ka liikumisel.
Linnud võivad saada abi ka kaasmaalastelt, kes on juba õiges suunas liikumas. See nähtus on tuntud kui “nihe”. Kui üks lind leiab õige tee, annab ta seda märku oma kaaslasele, kes seejärel saab ühineda liikumisega, kasutades juba valmis olevaid teadmisi, kuid kohandades seda samal ajal spetsiifilisemaks.
Mõistan, et see on keeruline protsess, kuid linnud suudavad end tähelepanu keskpunktis hoida ning edukalt vahepealsetel aladel rändamisega hakkama saada. Nende suurimaks väljakutseks on praegu ökoloogilise tasakaalu säilitamine, mida kliimamuutuste ja inimtegevuse tulemusel ohustatakse. Kaks väga olulist tegurit – ilmastiku muutus ja inimtegevus – võivad häirida lindude orienteerumist ja saada põhjuseks nende arvukate liikide jõupositsiooni kukkumisele. Seetõttu ongi oluline hoida rändlindude elupaikasid looduskeskkonna töötlemise, metsastamise ja järjepideva kaitse abil. Ainult nii saavad linnuliigid tulevikus säilitada ühte oma kõige silmatorkavamat omadust – oskust leida õige tee.