Miks antakse liikidele ladinakeelsed nimetused?
Loodusmaailm on täis tuhandeid erinevaid liike, mis kõigil on oma täpselt määratletud nimetus. Kuid miks on need nimetused peaaegu alati ladinakeelsed? Kas see on ainult traditsioon või on sellel ka mingi konkreetne põhjus?
Algus
Alustame üldisemast. Miks me üldse liike nimetame? Selle põhjuseks on vajadus teha vahet erinevate organismide vahel. Kui inimesed saavad aru, et erinevad loomad või taimed on erinevad, siis on väga oluline, et nad neid ka märkaksid ja suudaksid neist rääkida. Seetõttu aitavad nimetused meil organismit kindlaks määrata ja selle kohta infot leida.
Kuidas nimetused välja näevad, sõltub aga suuresti sellest, kes konkreetse liigi nime annab. Näiteks võivad teadlaste poolt pandud nimed olla üsna keerulised, kuid rahvapärased nimed on tavaliselt palju lihtsamad.
Ladinakeelsed nimed
Kuid miks on teadlaste poolt pandud nimed peaaegu alati ladinakeelsed? Põhjus peitub selles, et ladinakeelsetel nimedel on standard, mis on kõikjal maailmas tunnustatud. Ladinakeele grammatika ei muutu ajas ega erine kultuuriti, mis võimaldab teadlastel erinevate riikide vahel lihtsalt suhelda ja andmeid võrrelda.
Lisaks sellele on paljud ladinakeelsed nimed ka väga täpsed, mis võimaldab teadlastel liike paremini eristada ja klassifitseerida. Näiteks kui kaks liiki tunduvad esmapilgul väga sarnased, võib nende nimede alusel järeldada, et nad kuuluvad erinevatesse klassidesse.
Liikide nimede klassifikatsioon
Liikide nimede klassifitseerimine toimub nn taksonoomia raamistikus. See süsteem pärineb Rootsi botaaniku Carl von Linné tööst 18. sajandil ja see on tänaseni üldiselt tunnustatud süsteem.
Liikide nimed koosnevad tavaliselt kahest osast. Esimene osa on liigi nimi, mis võib olla rahvapärane või teadlaste poolt pandud. Teine osa aga tähistab organismi sugukonna nime, mis on alati ladinakeelne. Näiteks kuulub kuvvatšiini sugukonda perekond, mille nimi on Gorilla. Kuvvatšiin ise on siis liigi nimi.
Ladinakeelsete nimede kasutamise traditsioon
Kuidas teadsid teadlased aga sadu aastaid tagasi, millised nimed on juba kasutuses ja millised mitte? Selleks kasutati nn “type specimenit”. See tähendas, et üks konkreetne isend määrati ära ja sellele pandi kindel nimi. Kui hiljem leiti sama liigi kohta veel andmeid, siis kasutati juba olemasolevat nime.
See süsteem töötas üsna hästi seni, kuni hakati avastama üha uusi liike. Kui varem oli iga liik enamvähem olemasolevalt kirjelduselt äratuntav, siis uute ja seniavastamata liikide kirjeldamine oli järjest keerulisem. Seetõttu hakati kasutama ka kombineeritud nimetusi, mis koosnevad mitmest erinevast nimest.
Kokkuvõte
Kokkuvõttes võib öelda, et ladinakeelsete nimede kasutamisel on mitmeid eeliseid. Need on lihtsad, täpsed ja ühtlased kogu maailmas, mis võimaldab teadlastel paremini liike määrata ja nendega seonduvat infot jagada. Ladinakeelsete nimede kasutamisest said traditsioon ja see on ka täna, sajandeid hiljem, endiselt aktuaalne.