Kui me hobusevargil käisime
Meie seiklus algas varahommikul, kui me end valmistasime hobuste varastamiseks. Meie plaan oli hankida hobused ja müüa need edasi. Ilm oli soodne ja tuuled vaiksed, mis tegi meie varguseplaneerimise lihtsamaks.
Meie grupp koosnes neljast inimesest. Me teadsime, et kui me peaksime vahele jääma, võib meie karjäär kriminaalses maailmas otsa saada. Sellepärast pidime kõik ettevaatusabinõud võtma.
Me jõudsime kohale, kus hobused ootasid meid. Oli umbes kella 3 paiku hommikul. Me peitsime end lähedalasuvas tihedas metsas, et veenduda, et keegi meid ei näeks. Kui oli kindel, et keegi meid ei jälita, liikusime edasi, et hobused kätte saada.
Hobuste leidmine ei olnud raske, kuna me olime enne seda põhjalikult uurinud, kus nad paiknevad. Hobused ei olnud lukustatud, mis tegi nende kättesaamise lihtsamaks.
Me hakkasime hobuseid lahti siduma ja nendesse sadulaid paigaldama. Äkitselt kuulsime me lähenevaid samme. Me tormasime tagasi metsa, et end peita.
Kuna me olime ettevaatlikud, ei saanud teine inimene meid kätte. Seejärel me otsustasime, et on aeg minema hakata. Me jalutasime hobustel kuni päikesetõusuni, pidades meeles varjuda pärastlõunal öökullide kohaloleku tõttu.
Pärast mõnd aega ratsutamist märgkasime me, et meid jälitatakse. Meie seiklus muutus nüüd juba hullemaks kui varem, kuna me olime juba hobusevargi eest kuskil metsas varjumas.
Meile tundus, et jälitajad olid politseinikud ja me pidime tegema kiireid otsuseid. Me arutasime, mida teha, kui politseinikud jäävad ligi.
Lõpuks otsustasime, et peame seisma jääma ja politseid ootama. Me mõistsime, et varem või hiljem võtab politsei meid kätte. Kui politseinikud jõudsid meieni, tunnistasime oma vargust ning meid viidi kohalikku korrarikkujate kinnipidamiskeskusesse.
Meie kogemus oli raske, kuid see õpetas meile, et kuritegevus ei vii kunagi eduni. Kuigi me arvasime, et varastatud hobused tooksid meile rikkust, on see ohverdamine oma elu ja tuleviku nimel. Meie teod mõjutavad alati meie tulevikku.
Kokkuvõtteks, meie seiklus hobusevargi taga õpetas meile, et kuritegudel ei ole mingit väärtust. Selline otsus ei suuda elu paremaks muuta ja võib hoopis rikkuda eluks vajalikud võimalused. Lõpus tuleb siiski tunnistada oma valeotsused ja omada julgust muutuda paremaks inimeseks.