Mis oli kolhoos?
Eestis, just nagu paljudes teistes Nõukogude Liidu riikides, oli kolhoos 20. sajandi teisel poolel aastakümneid kokkuhoiu ja ühise töö tähenduses. Kuid mida see tegelikult tähendas? Kuidas inimesed kolhoosis töötasid ja elasid? Kuidas eristus kolhoos tööreeglitest ja maapiirkonna elanikkonnast? Käesolevas artiklis käsitleme eelkõige kolhooside ajalugu, struktuuri, tootmist ning kolhooside mõju elanikkonnale.
Kolhooside ajalugu
Kolhooside ajalugu Eestis algas 1940. aastate alguses, kui Nõukogude Liit Eesti okupeeris. Keskmised ja suured talud võeti riigivõimu kontrolli alla ning nende talude maad said kolhooside maadeks. Alguses suhtusid eestlased kolhoosidesse positiivselt, sest kolhoosid andsid lootust paremale tulevikule ja paremale elujärjele.
Kuid kõige olulisem, mida kolhoosid pakkusid, oli töö. Kolhoos oli üks vähestest kohtadest, kus inimestel oli võimalik töötada ja raha teenida.
Kolhooside struktuur
Kolhoosi keskus oli talu, millele kuulus suur osa kolhoosi maadest. Talu juhtkond valiti demokraatlikult ja enamasti töötasid kolhoosis ainult kolhoosi liikmed. Kolhoosis töötamine võrdus omamoodi kodanikukohuse täitmisega. Kolhoos oli kommuun, kus kõik pidid üksteist aitama, et saavutada paremaid tulemusi töös ja tootmises.
Kolhooside tootmine
Kolhoosides toodeti peamiselt teravilja, kartulit, suhkrupeedi ning loomakasvatuses kasvatati peamiselt lehmi ja sigu. Kolhoos töötas sel viisil kogu aasta jooksul ning töö vormis olid iga-aastased talgud, kus kõik kolhoosiliikmed pidid osalema. Talgupäevadel tehti enamasti suuremaid töid – näiteks koristati viljasaaki või istutati metsa. Kõigil talgulistel oli oma roll, olgu see siis kaupade transportimine, toiduvalmistamine või tööriistade ettevalmistamine. Talgud kestsid enamasti kogu päeva ja õhtul toimus suurem pidusööming, kus jagati südamesoovi laule ja tantse.
Kolhooside mõju elanikkonnale
Kolhoosid mõjutasid nii külas kui ka maal elavate elanikkonna elu. Maa elanikud, kes enne kolhooside tekkeid olid harjunud oma majandustegevusega ise toime tulema, pidid talude andmise seaduse alusel oma maad kolhoosile üle andma. Mõned neist vastasid kogu kolhoosistamisele aktiivse vastuseisuga. Nooremad talupidajad, kes lõpetasid kolhoosides tööl käimise, pidid samuti ümber harjuma – uutes töötingimustes, erinevate väljakutsetega, erinevas meeskonnas.
Mis puudutab inimeste igapäevaelu, siis kolhoosid pakkusid mitmesuguseid eeliseid. Inimestel oli töö, stabiilne sissetulek, võimalus omavahel suhelda perekondade ja sõpradega. Kolhoos oli muutunud ka noorte kohtumispaigaks. Kuna kõik talviseid talguid ja suviseid heinaajaid organiseerisid kolhoosid, tähendas see palju aastaringselt kestvaid üritusi ja talgupäevi.
Kokkuvõtteks, kolhoosid kujunesid Nõukogude Liidus suureks, majanduslikuks ja poliitiliseks jõuks, mis mõjutas oluliselt paljude inimeste elusid. Kuid oluline on märkida, et nende mõju ei piirdunud tootmise ja tööga – nad mõjutasid märkimisväärselt ka elanikkonna majanduslikku olukorda ning kultuuriürituste korraldamist. Seega võib öelda, et kolhooside ajalugu on oluline osa Eesti ajaloost, mida ei tohiks unustada.