Mis on epiteet: kõik, mida peate teadma
Epiteet on üldlevinud kirjanduslik termin, mis mõnikord muutub keerukaks ja müstiliseks mõisteks, mida tuleb õppida. Selles artiklis uurime epiteeti selle igakülgsest perspektiivist, kaasa arvatud termini päritolu, kuidas on epiteeti kasutatud läbi aegade, erinevat tüüpi epiteete, epiteetide rolli keelelises esteetikas ja palju muud.
Epiteetide päritolu
Et mõista epiteeti tuleb alustada selle päritolu ja ajaloost. Termin “epiteet” on pärit Kreeka sõnast “epitheton”, mis tähendab “lisandit”. Kreeka ajal oli epiteet tavaline viis jumalate ja kangelaste kirjeldamiseks ebausukombestiku mõjul. Näiteks, Achilleus kutsuti sageli “kiirejalgseks Achilleuseks”. Algusaastatel kasutati epiteete hüüdnimena, kuid hiljem tegid Kreeta ja Sparta luuletajad epiteetide kasutamise laialdaselt siin kristalliseerudes kirjandusliku võttena.
Epiteetide rolli kirjanduses
Epiteetide põhiline ülesanne kirjanduses on luua detaile ja illustreerida autori visiooni. Epiteetide kasutamisel ei peitu see ainult terminoloogias, vaid palju ka selle kasutusuuringute vallas. Epiteetide kasutamisel oma kirjandusobjektis kasutab autor keele kujundlikku poolt. Epiteetidega saab luua stseene ja pilte, mis valitakse värvidena. See tähendab, et epiteet ei lisa ainult teosele sõnavara, vaid visuaalsust ja pildilist mõju.
Epiteetide eri liigid
Olenevalt kasutuskohast on epiteetide liigid erinevad. Siin on mõned epiteetide näited ja nende tüübid:
Kvaliteedi/nimetamise epiteedid – iseloomustavad isikut või objekti kvaliteediga
Relatsiooni epiteedid – kirjeldavad objekti suhet teiste objektidega
Tegevuse epiteedid – kirjeldavad tegevusi, mida isik või objekt teeb
Värvuste epiteetid – annavad kirjeldust värvi kasutades
Metafoor – tegevus, mis kujutab enesele mõttepilti, mis põhineb mõnel konkreetsemal mõttepildil / pildil.
Personifikatsioon – isikupärastamine, kus inimlikke omadusi omistatakse mitte-elavatele objektidele või mõistetele.
Epiteetide roll keelelises esteetikas
Epiteetide kasutamise esteetiline väärtus on tohutu. Selle läbi suudab autor jätta lugejale tugeva mulje kirjeldatavast. Epiteetide kasutamise tõttu on sageli võimalik jäädvustada hetki ja tõsta esile situatsioone, mida tavaline keelekasutus ei suuda. Näiteks, jälgige järgmist lauset:
“Mäed raiusid meie taga taevale haigele kollasevalguse triipe.”
Selles lauses on “haige kollane valgus” epiteet mägi kohta. See muudab lause eriliseks ja unikaalseks. Pilt, mida autor tahab edastada, on kudemise ajal loodud mägiväljade helendus. See aitab lugejal tunda end kohalolu atmosfääris, mida autor loob, ning samas annab vooga kaunis esteetiline lisand.
Kokkuvõtteks
Epiteetide olulisus, kirjanduses ja keelelises esteetikas, on tohutu. See pole ainult sõnamäng või keeleline sensatsioon. Pigem on epiteet väga võimas keeleline vahend, mis toetub pigem ilusa sõnastuse, läbimõeldud kirjutamisstiili ja kirjeldavate võtete oskusele. Teatud kontekstides võib isegi üks epiteet peaaegu seenaragasti terve kirjelduse kandma – nii tugev vorm see olla võib.
Kui epiteete kasutatakse õigesti, muutuvad teosed visuaalsemaks ja tunnetusrikkamaks. Seega, lisaks raamatu lõppu jõudmisele näitab õige epiteetide kasutamine, et autor tunneb oma tööd ja loob esile tasemeid, mis kaugelt ületavad pelgalt terminoloogia. Kasutuskohast lähtuvalt võib epiteet ideaalselt edasi anda emotsioone, mis on kirjeldatava sümbolitega üles ehitatud. Seega, kõigil kirjandustsükli osalistel tasub mõne erilise sõnumi edastamist vältida sarnasuse kaudu – kasutage epiteete ja ideid, et teos lugejat kõnetaks ja jäljendeid jätaks.